magbo system

blogi

Siin on link minu blogi lehele

  • Õnnetunne
    Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
    astuvad sinu ja minu käevangus
    sätendava valguse poole,
    teispool tardumuse
    ja paigaltammumise
    tumedat piiri.
    Võbelev valgusvihk
    viimistleb meid tulihingelisteks
    taeva poole lõõmavateks 
    kaksikleekideks.
    Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
    Lõkendame naerust ja õnnetundest.
    Põimume teineteisega ühte,
    teineteist kõrvetamata,
    painutamata,
    sulatamata.
    Imestame isegi,
    et see kõik on tõesti võimalik!

     

  • Pere lugu

     Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega…

    Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?
    Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
    Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka “suurekssaamise vastutust” ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid…
    Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
    Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et “ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!”, kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
    “Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed… su ees on enda jäljed iga päev”, laulab Tõnis Mägi.
    Nii see kipub olema.
    Tõsi, ega oliivipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma, kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
    Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt… sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
    Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve…
    Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
    Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
    “Kullakotid” on ju tegelikult kõikidel olemas.
    Kui vaid õnnistust jaguks…

    Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku… tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. “Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire,” lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. “Nii on ka neile parem,” julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul…

  • Muulil

     Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus…

    Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas. 

    Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks. 

    Mõni kivi su “lähikondlastest” ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.

    Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!

    Muide, ka “oma kindlal rajal” võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt “hüppeid kõrvale”. Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet. 

    Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire… 

    Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et… ma ei julgenud enam liikuda. 

    Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see “oma tee” uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks… võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam. 

    Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.

    Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž. 

    Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk. 

  • Kodune hommik

     Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine. 

    Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda. 

    Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.

    Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole. 

    Pean ma siis iga kord ise pildil olema… Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust  minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond…

    Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad. 

    Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.
  • Näilisus

     Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub “õige elu kesktee” ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 


    Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

    Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

    Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

    Institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

    Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

    Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

    Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

    Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures – ei miski. Ainult süda loeb.
  • Alkoholismist

     Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

    Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm… Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

    Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

    Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

    Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

    Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga “hullud” välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

    Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

    Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud sissetungijate püssikuuli läbi sõbrad, põgenenud läbi metsade nii venemase kui sakslase eest ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli hiljem tema näol tegu mehega, kelle peale ta pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle viina- või pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. Mina teda ka.

    Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

    Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

    Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi “meielaadset” mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad.

    Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

    Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

    Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

    Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

    Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

    “Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!” Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

    Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

    Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

    Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks…

  • Vaikimisi

    Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

    Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

    Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

    Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

    Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

    Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega! 

  • Kao minema

    Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi “kao minema” tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

    See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

    Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

    Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama “bioloogilise isa” (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või “seemnemehe” poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

    See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

    Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada… Ema. 

    Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb… Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

    Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

    Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi “kao minema” öelda…

  • Armastus

     Ta on iga päev sinu kõrval. Ta ärkab koos sinuga, uinub, käsi ümber sinu. Ta ütleb, et armastab sind, aga tunned seda selletagi, armastus lihtsalt kiirgab temast. Saad teda usaldada. Ta kuulab sind. Ta teeb kõik, et sul oleks hea ja rahulik elu. Tunned end temaga hoituna. 

    Sa tead, et ta ei reeda sind. Tead, et ükskõik, mis ka ei juhtu, tema on vankumatult su kõrval. Lihtsalt, sinu olemuse pärast. Teisiti see lihtsalt ei saakski olla. Sinagi hindad eelkõige ta olemust, tema viisi sinu kõrval elada. Tema käte soojust, tema silmi, tema mehelikku sarmi. Seda “miskit”, mis teeb ta nii lõpmata eriliseks.

    Armastus väljendub pisiasjades ja samas tunned aukartust ta suuruse pärast. Mõneti võib Jumala ja maise, mehe ja naise armastuse vahele tõmmata võrdusmärgi, vähemalt on see sihtpunkt, mille poole püüelda. Minu meelest on olulisteks märksõnadeks veel puhtus, läbipaistvus, julgus ja selgus. Aga sellestki ei piisa. Tunne. 

    Ei, mitte see tunne, mis võtab une ja söögiisu. Kuigi ka see on algul vajalik. Mitte ka see tunne, mis paneb tegema meeletusi. Kuigi ka seda on hiljem põnev meenutada. Hoopis see rahulik koosolemine, mis laseb teineteise kaisus lebades, südamel rahulikult tuksuda. Elu rütmis. 

    Aga vahepeal ka mitte. Vahepeal võrsub lihtsast olemisest midagi hoopis võimsamat, metsikumat, äraarvamatut. Intiimsus. Kirg. Jaht. Kehade mäng. Täielik teineteisele avanemine. Üheskoos tõusmine taevalikesse kõrgustesse. Ekstaas. 

    Armastus peaks hõlmama kõike, olles ise ääretult lihtne. Headust. Mõnu. Küllust. Imestamist. Armastus on ime.