Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi “kao minema” tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust.
See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.
Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda.
Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama “bioloogilise isa” (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või “seemnemehe” poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi.
See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.
Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada… Ema.
Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb… Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama!
Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!
Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi “kao minema” öelda…